Mulgi häärberid ehk esinduslikud taluelamud on Mulgimaa ühed tähtsaimad kultuurinähtused. 19.sajandi keskel hakkas seni sajandeid rehetaredes elanud Eesti talurahvas neist loobuma. Uute ja moodsate elumajade ehitus sai alguse talude päriseksostmise järel. Maa pärisperemeheks saades asuti innuga majapidamist uuendama ja majaehitus oli üks tähtsamaid ettevõtmisi.

Esimestena hakkasid uusi maju ehitama jõukad mulgi talumehed. Mitte lihtsalt uusi, vaid kindlasti ka suuri ja “seisusekohaseid”. Mõisamajade eeskujul hakati uusi ja uhkeid elumaju härrastemajadeks ehk häärberiteks kutsuma. Nii uhke ja moodsa elamu kohta ei sobinud enam lihtsalt maja ütelda. Koos majaehitusega jäljendati mõisnike stiili ka ruumide sisustamises ja muudes eraelu aspektides.

August Maramaa, kooliõpetaja ja hiljem Viljandi linnapea, on aastal 1911 kirjeldanud Mulgimaad nii: “Paljud talud paistavad möödaminejale silma kui väikesed mõisad: elum ja rehest lahus, akendega ja korstnatega karjalaut, kivist tall, elumaja juures vilja- ja marjaaed, akende all lillepeenrad; õue ümber ilupuud; elumajas ei puudu valgust ja ruumi; leidub ka puhas tuba ehk saal pehme mööbliga või vähemalt sohva lauaga, kus külalisi vastu võetakse, seinad on värvitud või paberiga üle löödud, peegel ja pildid ripuvad seintel, lilled akendel, põrmanduriided maas; valged, puhtad aknaeesriided meelitavad sisse astuma.”

Mulgi häärbereid võib jagada kolme tüüpi: esimesed ehk vanapärased häärberid (tüüp 1), teised ehk historitsistlikus stiilis (tüüp 2) ja villade tüüpi häärberid ning kolmandad ehk projekti järgi ehitatud uuemad häärberid (tüüp 3).